RE: Kuidas käituda agressiivse lapsega? Laps venitabki piirid nii kaugele, kui tal lastakse. 5-aastase puhul ei ole see kindlasti kuidagi aktsepteeritav käitumine. Piirid tuleb paika panna ja piiride ületamisele peab järgnema karistus (saab ka muud moodi kui füüsiliselt haiget teha).

Kliinilise (laste)psühholoogi selgitusel on käsitlusi ja soovitusi selle kohta, kuidas käituda lapsega, kes tunneb väga tugevaid emotsioone ning võib väljendada neid destruktiivsel, ebaturvalisel viisil, erinevaid. Oluline on seejuures hinnata, mis on nende sekkumiste eesmärk ja mõju.

Siiski ei tasuks lapsega söögikoha või kino külastamist kuni tema kooliealiseks saamiseni vältida, kuna siis ei tea laps, kuidas erinevates olukordades käituda ja millised on vanema ootused. Alustada võiks lühikestest, 5–10-minutilistest n-ö proovikäikudest ja neid siis vähehaaval pikendada.

Pole olemas sellist testi, mis ütleks otse, et see laps on hüperaktiivne või sellel on nii või naasugune probleem. Parim viis on nii lapsevanema kui lapsega tegelevate täiskasvanute tähelepanekud lapse probleemse käitumise kohta. Eesmärk, ei ole sildistada või diagnoosida, vaid oluliseim on selle käitumise korrigeerimine, vahendab Peresuhted.ee.

Parim viis jonni vältida on käituda jonniva lapsega väljaspool kodu samamoodi kui kodus. Pole tähtis, mis mulje see pealtvaatajatele jätab. Kui minnakse külla, kohvikusse, teatrisse, väljasõidule või mujale, tuleks alati enne lapsega rääkida ja last ette valmistada. …

Lihtsalt ei oska lapsega käituda. Laps käib juba 1-s klassis ja koolis on väga tubli, õpib hästi, käitub hästi, tal on palju sõpru. Koolis ei ole mingeid probleem, vastupidi on üks tublimaid räägib öpetaja. Kuid kodus on täiesti võimatu. Väga tihti on tüli igast tühisest asjast. Ilmselt olen ka ise liiga nõudlik kohati ja kohati liiga järeleandlik.

Koos lapsega võiks koostada ostunimekirja ja arutleda, millised on mõistlikud valikud kaupluses. Nii saab õpetada ka seda, kuidas eristada vajadusi soovidest, ja selgitada, et aeg-ajalt tuleb teatud asjadest suuremate unistuste või soovide nimel loobuda.

Kui tava- või sotsiaalmeedias mõni valus lastega seotud juhtum üles kerkib, võiks lapsevanem natuke lausa planeerida, kuidas lapsega sellist vestlust pidada ja seda juhtida. ­Alates juba detailidest: milline on see sobiv hetk ja kuidas omaenda olekuga luua rahulik ja mitte kahtlaselt mõjuv ärev-pidulik õhkkond. Lapsele tuleks esitada

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku lastepsühholoogi Külli Muugi sõnul pole Kertu käitumises midagi eriskummalist. “Tegelikult näitab see, et ta teab, kuidas tohib käituda ja kuidas mitte. Kui laps teatab, et “olen paha laps ja teen seda ja toda”, on see ühtaegu ka ähvardus – kui te ei tee nii, nagu mina tahan, siis võin midagi paha teha.

Ma ei kipu enam lapsega samale tasandile laskuma, tema peale oma frustratsiooni valama või liigselt järele andma. Viimase kolme aasta jooksul olen püüdnud leida võtit, mis aitaks mul leida (nutva) lapse jaoks parimat lahendust — kuidas käituda lapse nutu ja jonni puhul (mida esineb kõikidel lastel) nii, et see lapse arengut ei

Sel õhtul oli esimene lapsega ühiselt vaadatud AK uudis pedofiiliast. Mäletan siiani, kuidas see ajas mind lihtsalt vihaseks. Sest sellistel teemadel lapsega rääkimine, täiesti ootamatult, tööst väsinult, ettevalmistamatult ei olnud mitte mingil moel lõõgastumise moodi. Aga rääkima ju pidi.

Laste arengus tuleb enamikel varem või hiljem ette suuremaid või väiksemaid käitumisprobleeme. On need just probleemid, aga nendes olukordades on vanematel keerulisem toime tulla küll. Vaatame, kuidas võiks selliste olukordade puhul käituda.

Kuidas aga valetamisega positiivsel viisil toime tulla? Tuleb ju ette hetki, kus asitõendid on küll ilmselged, ent laps kinnitab jätkuvalt, et koer oli see, kes tule põlema jättis, et tema koristas küll toa ära, kuid tuuleiil ajas selle ilmselt täiesti segamini, ning et tema nägu pole pruun mitte salaja söödud šokolaadist, vaid

6. Räägi lapsega jonnist. Kui laps on rahunenud, peaksid temaga juhtunust rääkima ning koos välja selgitama, mis last ärritas ja kurvastas. Lapse süüdistamisest, naeruvääristamisest või karistamisest ei ole mitte mingisugust kasu. Parem on lapsele selgitada, kuidas sellises olukorras parem ja õigem on käituda.